Nevers'is suvel 2000 |
Laulsime muidugi ka "Alta trinitat". Juhatas Külli Salumäe Viljandist. Käisime nn Kojamehe palees. Prantsusmaal on majahoidjatest ikka lugu peetvad. Nägime Marie-Antoinette'i vangikongi ning kuulsime jõhkraid jutte aadlike giljotineerimisest. Tuli välja, et olime muuseumionule oma lauluga pisara silma toonud. Teine koht, kuhu jõudsime, oli Saint-Chapel, mis on kuulus oma tohutute vitraaakende poolest. Võrratu!
Ei maksa unustada, et osa omapäi tegitsevast grupist jõudis siiski ka Louvre'isse. Ja Tarmo tegi poolele Pariisile ringi peale, et meid üles leida. Korjasime üles veel mõned uude reisijad - Anti Moppeli bussi tagumise otsa suguharust ning Mihkel Kiitsoni perega. Samas olime just vabanenud Alarist, kes oma marsruudi järgi reisida soovis.
Ja siis edasi, Nevers'i poole. Nii mõnigi tundis muret, ka me ikka sõõgiajaks jõuame. Ja, kus me elama hakkame. Aga tee sihtpunktini lühenes üha ja varsti olimegi päral. Kõigil oli juba bussist üsna siiber ja bussi WC oli otsustanud korraga tigedaks minna. Tahtsime välja, tahtsime kõndida. Ja õhku hingata. Peale umbes pooletunnist ootamist õnnestus kätte saada nimekaardid jms nänn, mida, nagu välja tuli, kõigile ei jätkunudki. Nevers'i linna kohta oli ca 3 plaani, kõik seejuures pisut puudulikud. Nali missugune! Sügav õnnetunne saabus koos värviliste toidutalongidega. Need said käika lastud suures telgis (nr 3). Kõik oli väga huvitav. Eriti rängalt majoneesine salat. Veini ei olnud. :(
Peale sööki otsimine pisut bussi taga. See oli reetlikult nurga taha sõitnud. Järgmiseks katusmuseks oli ööbimispaiga leidmine. Tänava saime kätte, aga maja oli vale. Jutt oli käinud 4-6 - kohalistest tubadest. See selleks... Eestlased pärinevad teatavasti kilplastest. Seega laadisime oma bussi just enne tühjaks, kui tuli messid, et oleme vale maja man. Panime siis asjad bussi tagasi ja sõitsime paarisaja meetri jagu hoovi sisse. Seal oli ühikas, kus saime endale 1-kohalised!!! toad (noh, jah, mõni sai kahekohalise ka). Mina isiklikult olin lausa vaimustuses. Valgete inimeste värk ... Pea kõik toad olid isikliku duiruumiga. Alguses üllatas meid asjaolu, et ei majad ega toad käinud lukku, aga hiljem osutus see lisamugavuseks - välja ja sisse sai kiirelt ning probleemivabalt.
Festivali avamisel esindas meid (Cameratat) vaid Tarmo, teistel läks sisseseadmisele igavene hulk aega. Pärast kõndisime mõõda kaunist öist Nevers'i. Ütlesin vist oma sada korda: "Isaand, kui ilus siin on!" Oli ka. Uskumatult palju lilli ja vinged majad (vanad, erilised, vää&rikad). Müttasime ringi ja tutvusime olukorraga. Enne ühte küll magama ei saanud. Mõni olla kogu öö dui all veetnud (naabrid väitsid nii). Ahjaa naabritest veel ... Alumisele korrusele kolisid jaapani tütarlapsed koorist, mil väga huvitav nimi "Konan Girls Choir". Meenub kohe "Barbar Conan".
Dirigent Erik van Nevel on äärmiselt vahva. Meie ülesandeks on omandada renessansiaegset muusikat *prantsuflaami koolkond). Esimeses proovis jä&;auml;me pisut noodilugemisega hätta, aga see pole ainult meie probleem. Dirigent on väga kannatlik ja heatahtlik! Ja ta laulab nagu ööbik (renessansiaegne). Armastus esimesest silmapilgust...
Juba ongi proov läbi. Otsustame iseseisvalt lisaks harjutada. Läheme lõunat sööma. Peale lõunat käivad (kontrollimata andmetel) mõned meist Loire'is ujutamas (vabandan sodimise pärast: uni on peal ja buss raputab). Tahtsime kella kolmeks kontserdile minna. See pidi toimuma Püha Bernadette'i kirikus. Üks sellenimeline asutus paistis olevat meie ühika läheduses. Pärast selgus, et see on klooster. Kirik asus palju kaugemal. Siis alates tuleb jutt Pühast Bernadette'ist, mille tähendab "ules Hedvig, kes lugu kõige paremini teab.
Edith Vohu
1866. aastal võeti Bernadette noviitsiks Nevers'i Halastuse Õdede kloostrisse. Siin veetis ta oma ülejäänud elu, kannatades valu, haigusi, põlgust ja mõnitusi. Ta suri 16. aprillil 1879. aastal, võttes rõõmuga enda polle viimased kannatused.
Kanonisatsiooniprotsessi käigus laevati Bernadette'i säilmed 1909. aastal üles. Tema keha oli täpselt samasugune, nagu see oli olnud tema matmispäeval. Bernadette'i sõrmede vahel oli riistetanud roosipärg. 1913. aastal avati haud uuesti, ning seejärel 1919. aastal. Bernadette oli endiselt puutumata, näis, nagu oleks ta lihtsalt uinunud. 1923. aastal kuulutati Bernadette õndsaks, mistõttu tuli tema säilmed taas välja kaevata. 1925. aastal see ka toimis, ning pühaku keha oli endiselt samasugune nagu tema surmapäeval. 1933. aastal kuulutas paavst Pius XI Bernadette'i pühakukus. Pühaku keha on tänapäevani selline, nagu oleks Bernadette surnud vaid hetk tagasi. Kohast, kus Pühim Neitsi talle ilmus, on saanud üks olulisemaid palverännakukohti katoliku maailmas. Bernadette'i kirstule on kuldtähyefega kirjutatud Pühima Neitsi sõnum: "Ma ei luba sulle, et sa saad õnnelikuks siin maailmas, küll aga järgmises."
Hedvig Priimägi
Püha Bernadette'i kiriku poole minnes saime kokku ühe prantslannaga, kes autoaknast meile hõikas, et kontsert jääb ära. Aga meie otsustasime ikka kohale minna. Kiriku välimus oli muljetavaldav: betoonplönn lahkamiskambri ustega. Ainuke püha asi oli rist. Seestpoolt oli kirik siiski rohkem kiriku moodi. Ja akustiik oli fantastiik. Laulsime seal veidi ("Alta trinita beata" ja "Ma tänan sind").
Esimese päeva "Open singing" oli täiesti hullumeelne - päike keevitas lagipähe ja lavalolevat noortekoori polnud üldse kuulda. Samas olid laulud, millega tutvusime, väga vahvad. Sellise segiläbi oleku kiuste suutsid häälerühmad siiski lõpuks oma partiid maha "laulda". Dirigendid olid toredad - vaimukad ja võimekad. (Tutti!) Peale õhtusööki käisin mina (mõned olid veel) täiesti arvestataval kontserdil, mille pärliks oli naiskoor "Calliope". Rootsi heal tasemel koor. Sellel õhtul veel 100% koorist veini ei tarvitanud. Keegi olevat öösel jälle dui all olnud. Ja mõned harjutasid vabast ajast hoolega ateljees läbi veetud laule.
Edith
esileht "Kust me tuleme" "Kes me oleme" "Mida me laulame" |
Web-Master: Stefan Groote Viimane muutumine: 08.12.2008 |
"Millal me laulame"
"Mis on möödas" "Kelle ja millega seotud oleme" |