Nevers'is suvel 2000

Europa Cantat Nevers'is

Reede, 21. juuli

Räägitakse vist, et peale Pariisi nägemist võib rahus surra. Seega tuleks võimalikult suurem osa Pariisist enne surma läbi kapata. Äratus on varjane. Korjame kompsud selga ja laadime need siis bussile. Suurem osa meist suhtleb ka joogiautomaatidega täiesti kompleksivabalt - kohv muudkui voolab topsidesse (suhkruga ja nosuhkruga). Võimleme bissi kõrval ja teeme muid tükke. Ilm on lausa ilus - päike, taevasina jne. Mida veel tahta? Plaanis on külastada Louvre'it ja veel üht koma teist. Lõpuks teeb igaüks ikka omad plaanid ning giidil ei olegi vaja joosta pileteid ostma, sel ajal, kui me, ... seda imeilusat lossi ja püramiidi väljast pildistame.

Laulsime muidugi ka "Alta trinitat". Juhatas Külli Salumäe Viljandist. Käisime nn Kojamehe palees. Prantsusmaal on majahoidjatest ikka lugu peetvad. Nägime Marie-Antoinette'i vangikongi ning kuulsime jõhkraid jutte aadlike giljotineerimisest. Tuli välja, et olime muuseumionule oma lauluga pisara silma toonud. Teine koht, kuhu jõudsime, oli Saint-Chapel, mis on kuulus oma tohutute vitraažakende poolest. Võrratu!

Ei maksa unustada, et osa omapäi tegitsevast grupist jõudis siiski ka Louvre'isse. Ja Tarmo tegi poolele Pariisile ringi peale, et meid üles leida. Korjasime üles veel mõned uude reisijad - Anti Moppeli bussi tagumise otsa suguharust ning Mihkel Kiitsoni perega. Samas olime just vabanenud Alarist, kes oma marsruudi järgi reisida soovis.

Ja siis edasi, Nevers'i poole. Nii mõnigi tundis muret, ka me ikka sõõgiajaks jõuame. Ja, kus me elama hakkame. Aga tee sihtpunktini lühenes üha ja varsti olimegi päral. Kõigil oli juba bussist üsna siiber ja bussi WC oli otsustanud korraga tigedaks minna. Tahtsime välja, tahtsime kõndida. Ja õhku hingata. Peale umbes pooletunnist ootamist õnnestus kätte saada nimekaardid jms nänn, mida, nagu välja tuli, kõigile ei jätkunudki. Nevers'i linna kohta oli ca 3 plaani, kõik seejuures pisut puudulikud. Nali missugune! Sügav õnnetunne saabus koos värviliste toidutalongidega. Need said käika lastud suures telgis (nr 3). Kõik oli väga huvitav. Eriti rängalt majoneesine salat. Veini ei olnud. :(

Peale sööki otsimine pisut bussi taga. See oli reetlikult nurga taha sõitnud. Järgmiseks katusmuseks oli ööbimispaiga leidmine. Tänava saime kätte, aga maja oli vale. Jutt oli käinud 4-6 - kohalistest tubadest. See selleks... Eestlased pärinevad teatavasti kilplastest. Seega laadisime oma bussi just enne tühjaks, kui tuli messidž, et oleme vale maja man. Panime siis asjad bussi tagasi ja sõitsime paarisaja meetri jagu hoovi sisse. Seal oli ühikas, kus saime endale 1-kohalised!!! toad (noh, jah, mõni sai kahekohalise ka). Mina isiklikult olin lausa vaimustuses. Valgete inimeste värk ... Pea kõik toad olid isikliku duširuumiga. Alguses üllatas meid asjaolu, et ei majad ega toad käinud lukku, aga hiljem osutus see lisamugavuseks - välja ja sisse sai kiirelt ning probleemivabalt.

Festivali avamisel esindas meid (Cameratat) vaid Tarmo, teistel läks sisseseadmisele igavene hulk aega. Pärast kõndisime mõõda kaunist öist Nevers'i. Ütlesin vist oma sada korda: "Isaand, kui ilus siin on!" Oli ka. Uskumatult palju lilli ja vinged majad (vanad, erilised, vää&rikad). Müttasime ringi ja tutvusime olukorraga. Enne ühte küll magama ei saanud. Mõni olla kogu öö duši all veetnud (naabrid väitsid nii). Ahjaa naabritest veel ... Alumisele korrusele kolisid jaapani tütarlapsed koorist, mil väga huvitav nimi "Konan Girls Choir". Meenub kohe "Barbar Conan".

Laupäev, 22. juuli

Esimene päev Nevers'is algab Valmo mobiililooga (Beethoveni 9 sümfi finaal, tuttav juba eelmise aasta aprillist...). Kohe, üldse ei taha tõusta. Hommikusöök ("Jätku leiba, saia ja moosi!") oli ehtprantslaslik ja magus. Musta leiba ei olnud. Pärast väikest võimlemist (kaugushüpe, erinevad jooksustiilid) prooviminek. Meieni jõudnud inf sellest, et ateljeeproov toimub mujal, osutus siiski luuluks, mistõttu me hilinesime õigesse paika ~ 45 min. Hea, et olime hääled juba soojaks saanud. Lippasime konservatooriumisse, kaardilugejad kõige ees. Ülejäänud ateljeerahvas rõõmustas väga meid nähes, misjärel töö võiski alata.

Dirigent Erik van Nevel on äärmiselt vahva. Meie ülesandeks on omandada renessansiaegset muusikat *prantsuflaami koolkond). Esimeses proovis jä&;auml;me pisut noodilugemisega hätta, aga see pole ainult meie probleem. Dirigent on väga kannatlik ja heatahtlik! Ja ta laulab nagu ööbik (renessansiaegne). Armastus esimesest silmapilgust...

Juba ongi proov läbi. Otsustame iseseisvalt lisaks harjutada. Läheme lõunat sööma. Peale lõunat käivad (kontrollimata andmetel) mõned meist Loire'is ujutamas (vabandan sodimise pärast: uni on peal ja buss raputab). Tahtsime kella kolmeks kontserdile minna. See pidi toimuma Püha Bernadette'i kirikus. Üks sellenimeline asutus paistis olevat meie ühika läheduses. Pärast selgus, et see on klooster. Kirik asus palju kaugemal. Siis alates tuleb jutt Pühast Bernadette'ist, mille tähendab "ules Hedvig, kes lugu kõige paremini teab.

Edith Vohu

Marie Bernarde Soubirous

sündis 7. jaanuaril 1844. aastal. Ta oli vanim kuue õe-venna hulgast, nõrga tervisega, kannatades peamilselt astmahoogude alt. 1858. aastal ilmus Bernadette'ile Massabieille' grotis Pühim Neitsi Maarja. Bernadette kirjeldab teda järgmiselt: "Ta oli riietatud valgesse rüüsse, vöö ümber oli seotud sinine liut, mille otsad langesid vabalt mööda rüüd alla. Tema pea oli kaetud valge liuilauga. Ta oli palja jalu, kuid mõlemat jalga kaunistasid kuldne roos. Paremal käsivarrel rippus roosipära, mille kuldne kett hulgas nagu roosidki tema jalgadel." Pärast esimest ilmutust 11. veebruaril tundis Bernadette kutset vaata grotti. 14. veebruaril leidis aset teine ilmutus. Bernadette'iga kaasa tulnud tüdrukud soovitasid tal piserdada ilmutust pühitsetud veega, et teha kindlaks, et see ei olnud Saatan. Neitsi ainult naeratas ja lõi risti ette. Järgmine ilmutus toimis 18. veebruaril. Ühtekokku ilmus Pühim Neitsi Bernadette'ile kahekasteistk"umnal korral, paludes temalt esinevaid asju - et sellele kohale ehitataks kirik, et inimesed põõrduksid ja kahetseksid pattu. Ja kord palvetasid Bernadette ja Neitsi koos roosipärga, kuid Ave Maria'de lugemise ajal Neitsi vaikis. 25. märtsil, Maarjakuulutamise päeval, ütles Neitsi Bernadette'ile lõpuks ka oma nime: "Mina olen Pärispatuta Saamine" (Que Sog Era Immaculada Conception).

1866. aastal võeti Bernadette noviitsiks Nevers'i Halastuse Õdede kloostrisse. Siin veetis ta oma ülejäänud elu, kannatades valu, haigusi, põlgust ja mõnitusi. Ta suri 16. aprillil 1879. aastal, võttes rõõmuga enda polle viimased kannatused.

Kanonisatsiooniprotsessi käigus laevati Bernadette'i säilmed 1909. aastal üles. Tema keha oli täpselt samasugune, nagu see oli olnud tema matmispäeval. Bernadette'i sõrmede vahel oli riistetanud roosipärg. 1913. aastal avati haud uuesti, ning seejärel 1919. aastal. Bernadette oli endiselt puutumata, näis, nagu oleks ta lihtsalt uinunud. 1923. aastal kuulutati Bernadette õndsaks, mistõttu tuli tema säilmed taas välja kaevata. 1925. aastal see ka toimis, ning pühaku keha oli endiselt samasugune nagu tema surmapäeval. 1933. aastal kuulutas paavst Pius XI Bernadette'i pühakukus. Pühaku keha on tänapäevani selline, nagu oleks Bernadette surnud vaid hetk tagasi. Kohast, kus Pühim Neitsi talle ilmus, on saanud üks olulisemaid palverännakukohti katoliku maailmas. Bernadette'i kirstule on kuldtähyefega kirjutatud Pühima Neitsi sõnum: "Ma ei luba sulle, et sa saad õnnelikuks siin maailmas, küll aga järgmises."

Hedvig Priimägi

Püha Bernadette'i kiriku poole minnes saime kokku ühe prantslannaga, kes autoaknast meile hõikas, et kontsert jääb ära. Aga meie otsustasime ikka kohale minna. Kiriku välimus oli muljetavaldav: betoonplönn lahkamiskambri ustega. Ainuke püha asi oli rist. Seestpoolt oli kirik siiski rohkem kiriku moodi. Ja akustiik oli fantastiik. Laulsime seal veidi ("Alta trinita beata" ja "Ma tänan sind").

Esimese päeva "Open singing" oli täiesti hullumeelne - päike keevitas lagipähe ja lavalolevat noortekoori polnud üldse kuulda. Samas olid laulud, millega tutvusime, väga vahvad. Sellise segiläbi oleku kiuste suutsid häälerühmad siiski lõpuks oma partiid maha "laulda". Dirigendid olid toredad - vaimukad ja võimekad. (Tutti!) Peale õhtusööki käisin mina (mõned olid veel) täiesti arvestataval kontserdil, mille pärliks oli naiskoor "Calliope". Rootsi heal tasemel koor. Sellel õhtul veel 100% koorist veini ei tarvitanud. Keegi olevat öösel jälle duši all olnud. Ja mõned harjutasid vabast ajast hoolega ateljees läbi veetud laule.

Edith


esileht
"Kust me tuleme"
"Kes me oleme"
"Mida me laulame"

Web-Master: Stefan Groote

Viimane muutumine: 08.12.2008

"Millal me laulame"
"Mis on möödas"
"Kelle ja millega seotud oleme"